Minu arust väga hea ja selge sõnumiga kõne oli. Parempoolsusele on alternatiiv.
SDE ESIMEHE SVEN MIKSERI ETTEKANNE
SDE ÜLDKOGUL JÕHVIS 19. VEEBRUARIL 2012
Head sõbrad,
Sotsiaaldemokraatliku erakonna üldkogu delegaadid,
Meie tänasel üldkogul seisavad meie ees kolm olulist ülesannet, mis suurel määral suunavad ja mõjutavad meie tulevasi tegevusi ja erakonna arengut. Need on Vene Erakonnaga sõlmitud ühinemislepingu heaks kiitmine, erakonna põhikirja uuendamine ja sotsiaaldemokraatide uue programmilise alusdokumendi, Sotsiaaldemokraatliku manifesti vastu võtmine.
Aga enne nende Manifesti ja ühinemislepingu juurde siirdumist tahan lühidalt käsitleda Eesti poliitika olulisemaid arenguid viimastel kuudel ja ka seda, mis ootab ees lähitulevikus.
Vaadates Eesti poliitikas ja seda kajastavas meedias viimastel kuudel toimunut, võiks arvata, et oleme sisenenud mingi apokalüptilise valimiskampaania viimasesse ja iseäranis verisesse faasi, kus hool ja hoobil ei ole vahet, kus ükski vahend ei ole püha ja kust elusana väljub vaid võitja.
Tegelikkust arvestades näib see kurioossena. Eelmise kevade parlamendivalimiste järel jätkas riigivalitsemist juba sisse töötanud koalitsioon, millelt võinuks oodata, et Eesti lähiajaloo üht pikimat valimistevaba perioodi kasutatakse oluliste struktuursete reformide teostamiseks. Miks oleme siis täna olukorras, kus kõik olulised reformid seisavad ning avalikkuse ja kodanikuühiskonna meelepahast hoolimata surutakse läbi üksnes populistlikke ja tooreid üksiklahendusi, samas kui poliitiline kultuur ja rahva usaldus oma valitsejate vastu põrutavad vabakäigul Toompea nõlva mööda alla?
Ma ei hakka täna pikemalt rääkima juba tüütuseni läbi nämmutatud fiktiivsete elamislubade müümise ja võõra erakirjavahetuse varastamise skandaalidest. Piisab vaid, kui ütlen, et kummaski afääris piirdusid patustanute koduerakonnad kriisikommunikatsiooni ja mainekorraldustööga ega ole kahjuks seni teinud toimunust adekvaatseid järeldusi. Nii töötavad parteide aukohtud tühikäigul ja kaotsi läinud au on – ning ilmselt ka jääb – üles leidmata.
President Toomas Hendrik Ilves on neid kahte skandaali üheskoos nimetanud poliitilise moraali kriisiks. Kui loetud nädalate jooksul jõuab avalikkuse ette mitu juhtumit, milles poliitikuid, sealhulgas parlamendiliikmeid, seostatakse mõjuvõimu kuritarvituste või võõra erakirjavahetuse ebaseadusliku omastamisega, siis ei saa seda tõepoolest kuidagi teisiti nimetada.
Aga kahjuks toimub nende näotuste taustal Eesti poliitikas midagi veel küünilisemat ja ühtlasi süsteemsemat. Ja see võib olla juba poliitilise süsteemi kriis.
Endine Riigikogulane Hannes Astok juurdles oma hiljutises arvamusartiklis selle üle, millal see pööre – kõrvale kaldumine pluralistliku ühiskondliku mõttevahetuse ja parlamentaarse demokraatia teelt valitsejate ülbe monoloogi ummikteele – õieti alguse sai. Ta dateerib seda ühe hääletusega Riigikogu eelmises koosseisus, mil tänagi võimul olevad erakonnad otsustasid olematu avaliku arutelu järel tõsta käibemaksumäära.
Võib-olla oli hoiatavaid märke õhus juba varem. Aga kriisidega on tavaliselt ikka nii, et paljusid tunnusmärke tuntakse ära alles tagantjärele. Titanic on teel, jäämägi triivib juba ta kursil, aga restoranis käib pillerkaar ja kaptenisillalt kinnitatakse, et kui see on kriis, siis just sellises kriisis me elada tahamegi.
Eelmise aasta lõpul riigieelarve arutelu aegu tulid Toompeale õpetajad, aga ka paljud teised, kes mõistsid, et jutul Eesti teadusmahukast majandusest ja targast tööst puudub kate, kui õpetajate õiglased palganõudmised valitsuse poolt tähelepanuta jäetakse. Aga jäeti siiski.
Loetud kuud hiljem täitus Toompea tudengitest, kes tulid protestima valitsuse kava vastu neid vägisi õnnelikuks teha. Kõrgharidusreformi seaduse lühikese, ent tormilise menetluse jooksul jõudsid selles leiduvatele lünkadele ja hädavajaliku rahalise katte puudumisele osutada nii tudengid kui rektorid, ent see ei heidutanud kuidagi valitsevat koalitsiooni tema isetarkuses.
Mitme kuu jooksul püüdsid ka tööandjad ja -võtjad valitsusele selgitada, et kahekümne aasta jooksul loodud kolmepoolse koostöö mõte on alati olnud muus kui selles, et ülejäänud kaks osapoolt valitsuse poolt otsustatu alandlikult täitmiseks võtavad. Seegi üritus jäi eduta. Töötu- ja haigekassa reservide riigistamise järel lõpetasid senisel kujul tegevuse ka kassade nõukogud. Sotsiaalpartnerite soovi, et ministrid neid kärkimise kõrval ka kuulaks, on valitsejad aga jõudnud nimetada ultimaatumiks. Ja ultimaatumitele, teadagi, ei alistuta.
Head sõbrad,
Kindlasti sunnib eelkirjeldatud tendents küsima, kas see protsess on pöördumatu. Ma usun, et veel mitte.
Viimase pooleteise nädala jooksul, alates sellest, kui peaministri püüd mõnitada parlamendi kõnetoolist võltsimisvastase kaubanduslepe ACTA kriitikuid tõi tänavatele fooliummütsides rahvahulga, on mulle mitmel puhul meenunud kultusfilmist „Viimne reliikvia“ tuntuks saanud laulusalm, mis ütleb: „ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja.“
Näib, et see vimm, mida valitsuse ülbe monoloog on Eesti kodanikuühiskonnas vähehaaval kasvatanud, on viimaks saavutamas küllastumispunkti. Ühiskonnas on küpsemas arusaam, et mitte peaministri sõnu ei kasutatud väljaspool konteksti, vaid et peaminister ise asub Eesti ühiskonna ootuste ja tõekspidamiste suhtes üha enam kontekstist väljas.
Endise Ida-Saksa diktaatori Erich Honeckeri kohta räägiti kunagi järgmist anekdooti: kaheksakümnendate lõpus olevat tema juurde tulnud salapolitsei Stasi kõrge ohvitser, kes teatanud, et rahvas ei armasta enam oma valitsejaid ja kipub koguni mässama. „Tuleb leida uus rahvas,“ arvanud seepeale Honecker.
Aga vaatamata Honeckeri veendumusele iseenda asendamatusest ja rahva asendatavusest oli see siiski vana kommunist, kes õige pea poliitiliselt näitelavalt lahkuma pidi.
Head erakonnakaaslased,
Minult on viimase paari nädala jooksul korduvalt küsitud, kas sotsiaaldemokraadid poleerivad juba portfellisangasid ja peavad salaläbirääkimisi Ansipi langemise järgse koalitsiooni loomiseks. Ei, me ei tee seda. Ka ei ole minuni jõudnud teavet, et millegi sellisega tegeleks hetkel ükski teine erakond.
Ei, muidugi ei usalda me Andrus Ansipit peaministrina. Me ei hääletanud eelmisel kevadel Riigikogus talle peaministrivolituste andmise poolt, me ei toetanud tema poolt Riigikogule esitatud riigieelarvet. See ei olnud pelgalt protest Ansipi ja tema erakonna poliitikategemise viisi vastu, ehkki ka see on meile vastuvõetamatu. Jätkusuutmatu ja ohtlik on meie arvates ka ansipistliku poliitika sisu.
Sotsiaaldemokraatidena ei saa me aktsepteerida seda, et riigis, kus tööpuudus püsib aastaid kõrgena, kus viiendik lastest elab vaesuses, kus sündivus langeb ja väljaränne ületab mäekõrguselt sisserännet, on peaministri peamine vahend vaesusega võitlemisel vaesuslõksu langenud inimeste halvustamine.
Sotsiaaldemokraadid nõuavad jätkuvalt, et valitsus vaataks ümber oma prioriteedid ja leiaks vahendid selleks, et tagada kõigile Eesti lastele normaalsed tingimused kasvamiseks ja hariduse omandamiseks. Me nõuame, et valitsus taastaks sotsiaaldialoogi ja haige- ning töötukassa normaalse toimimise. Me nõuame, et valitsus täidaks töölepingu seaduse välja töötamise ajal sõlmitud kokkuleppeid ega taganeks neist ühepoolselt. Me nõuame, et valitsus heastaks kriisi harjal omavalitsustele tehtud ülekohtu ja annaks neile tagasi vahendid, mis on vajalikud neile seadustega pandud kohustuste täitmiseks ja oma kodanikele vajalike teenuste osutamiseks.
Aga kas meil on tõepoolest olemas usk, et see valitsus suudab oma vigu tunnistada ja võetud kurssi korrigeerida? Ei, seda usku ei ole meil enam ammu. Niisiis pole meil vähimatki põhjust Ansipit ja tema valitsust usaldada.
Sellele vaatamata püsib Ansipi valitsus täna parempoolse enamuskoalitsiooni kummitempli toel ametis. Ja selles olukorras, ma usun, opositsiooni katsed seda Riigikogus regulaarsete umbusaldushääletustega lõhkuda pigem konsolideeriksid koalitsiooni esimesi murenemismärke näitavat ühtsust.
Valitsuse juhtpartei Reformierakond on täna seal, kus Eesti oli 2008. aasta sügisel: kriis on kohal, aga valmisolekut seda tunnistada veel ei ole. Eesti ei ole veel kriisist väljunud, oravapartei on sinna just sisenemas. On nad siis partei sees võimelised õppima oma liidri toonasest võimetusest kriisi ette näha ja selle ennetamiseks vajalikke samme astuda?
Vaevalt. On oluline mõista, et ehkki reformistide kasvuhoonetingimustes kasvanud noor põlvkond arvab, et Reformierakond ongi riik, ei ole see tegelikkuses ometi nii. Seetõttu on kuitahes kujundlikud paralleelid pigem eksitavad. Reformierakonda tabanud kriisi leevendamiseks ja lahendamiseks ei ole võimalik kärpida midagi peale oravate endi liigkõrge lennu.
Koalitsiooni väiksem partner IRL on viimasel ajal sisekaemuse sildi all tegelenud peamiselt sellega, milline pillimees millisel toolil istuma peaks. Erakonna uutele juhtidele tuleb kindlasti anda aega atra seada ja ennast kehtestada, ehkki nende varasemad algatused – kõlav, ent sisutu võitlus kodukuludega ja sama kõlavate ning sisult õõnsate rahvuslike deklaratsioonide meisterdamine – annavad üldisest suundumusest üsna täpselt aimu.
Sõltumata sellest, kas isamaalaste ja respublikaanide suurkogu suutis ära klaarida erakonna sees vindunud pinged – see on lõppude lõpuks tolle erakonna siseasi – ei usu ma, et võimalikud lahkarvamused erakonna erinevate leeride vahel ohutaksid iseenesest valitsuse püsimist. Sellel on kaks põhjust. Esiteks näib, et IRL-i dissidendid tunnevad end omaenda erakonnas tunduvalt ebamugavamalt kui valitsevas koalitsioonis, teiseks ei ole neil vähemalt tänasel hetkel ka kuhugi minna. Kui ehk rahulolematuse kuhjudes kodanike valimisliiduna kohalikele valimistele Tallinnas.
Head mõttekaaslased,
Kui eelöeldust võis jääda mulje, et selle valitsuse püsimine järgmiste parlamendivalimisteni on paratamatu, siis nõnda see kindlasti ei ole. Monoliitsetena paistvate, ent sisult pehkinud poliitiliste struktuuride kokkuvarisemine toimub harva kild killu haaval pika aja jooksul.
Aastaid on Reformierakond end kuvanud ühtse, enesekindla, administratiivselt ja propagandistlikult võimeka erakonnana, kes on alati kehtestanud ennast üle koalitsioonipartnerite ja suutnud maalida iga opositsioonist tulnud algatuse käpardlikuks ja Eestile ohtlikuks. Ent oravate üksnes ilusa ilma jaoks ehitatud maja võib kiiresti koost pudenema hakata, kui ilmataat pika päikeselise hooaja järel korraga oma karmimat palet näitab.
Niisiis, olles seadnud oma sihiku järgmistele parlamendivalimistele, peame ka meie, sotsiaaldemokraadid, olema vajadusel valmis juba varem õla alla panema, et Eestit õigele teele tagasi pöörata. See tähendab, et ühtse visiooni ja tegevuskavade koostamine, aga ka valdkondlikke poliitikaid puudutava asjatundlikkuse kasvatamine on üks meie olulisemaid ülesandeid juba alanud aastal.
Me asume juba täna viimast korda arutama ja seejärel vastu võtma Sotsiaaldemokraatliku erakonna uut programmilist alusdokumenti – Sotsiaaldemokraatlikku Manifesti.
Üks põhjus uue programmilise manifesti koostamiseks on ajategur. Meie senikehtiv programm pärineb tosinkonna aasta tagant ega vasta sellisena kindlasti tänase päeva ootustele ja vajadustele. Meenutagem vaid vahepeal aset leidnud muutusi meid ümbritsevas maailmas ja meie oma tegutsemises rahvusvahelise kogukonna liikmena.
Teiseks on SDE senise programmi puhul tegemist dokumendiga, mis visiooni, eesmärkide ja meetmete kirjeldamisel järgib paljuski sama struktuuri, mida oleme kasutanud oma valimisplatvormide koostamisel. Sellisena tekkivad pikaajalisema perspektiiviga erakonna üldprogrammi ja üheks valimisperioodiks koostatud valimisplatvormi vahel paratamatult vastuolud, mis ei tule kuidagi kasuks erakonna maailmavaatelisele ja programmilisele selgusele.
Seetõttu otsustas põhikirja- ja programmitoimkond teadlikult koostada uue programmilise manifesti esseistlikuma dokumendina, mille eesmärk ei ole kirjeldada üksikmeetmeid ja vajalikke seadusemuudatusi, vaid mis püüab sõnastada Eesti sotsiaaldemokraatide ideoloogilised aluspõhimõtted, väärtusraamistiku ja poliitilise käitumise üldised juhised. Sellisena saab manifest kesta läbi mitme valimistsükli ning pakkuda lähtekohti ja raame tulevastele valimisplatvormide koostamiseks, takistamata samas erakonnal pakkuda välja konkreetseid meetmeid, mis vastaksid just eeloleval perioodil pakilist lahendust nõudvatele probleemidele.
Aitamaks mõista erakonna alusdokumentide omavahelist seost, tahan selgitada: täna loodetavasti üldkogu poolt heaks kiidetav Manifest tühistab ja asendab erakonna senise programmi, kuid ei muuda ega asenda 2009. aasta kohalike omavalitsuste volikogude ja 2011. aasta Riigikogu valimisteks loodud valimisplatvorme, milles valijatele antud lubaduste ellu viimist peame võimalust mööda jätkama nimetatud kogude selle tööperioodi lõpuni.
Sotsiaaldemokraatliku Manifesti põhisisu on sotsiaaldemokraatide alusväärtuste sõnastamine. Nende seas on olulisel kohal inimkeskne riik, mis erinevalt meie parempoolsete kolleegide ideaalriigist ei ole minimalistlik ja suutmatu, vaid tugev ja tõhus. Sotsiaaldemokraatlik riik, mis ei lähtu eeldusest, et turg paneb ise kõik paika ja et madalad maksud asendavad läbimõeldud pere- ja regionaalpoliitikat. Sotsiaaldemokraatlik riik on inimeste riik – see on riik, mis toimib oma inimeste kaudu ja oma inimeste heaks. Riik, mille institutsioonid on suutlikud ja mille valitsus kuulab inimesi ja töötab nende huvides koos kodanikuühiskonnaga.
Loomulikult keskendub sotsiaaldemokraatlik manifest Eesti inimvara arendamisele. See, kuidas jõuda läbi igaühe võimete ja annete arendamise targa ja ühtehoidva rahvani, on küsimus, mille pärast on aastaid südant valutanud eelkõige – ja puhuti tundub, et üksnes – sotsiaaldemokraadid. Inimvara arendamise eelduseks on ühiskondlik õiglus, tasakaal ja sidusus. Jah, loomulikult ka õiglus, sest see, et kellegi õlule ei pandaks suuremat koormat kui ta kanda jõuab, on sotsiaaldemokraatliku maailmavaate oluline aluspõhimõte.
Sotsiaaldemokraatlik manifest sõnastab vastuse ka mitmele parempoolsele müüdile sotsiaaldemokraatia kohta. Me ütleme selgelt, et meie eesmärgiks on ühiskondliku jõukuse kasv. Sotsiaaldemokraadid ei võitle mitte rikkuse, vaid vaesuse vastu. Tark ja solidaarne ühiskond on selline ühiskond, mis aitab järele mahajääjaid, aga julgustab ja toetab ka kõige andekamaid ja innovatiivsemaid. See on ühiskond, mille kõige kõrgemale küündivad oksad kasvavad tugeva tüve ja kahara võraga puul. Me usume, et just tark ja solidaarne ühiskond pakub Eesti inimesele ja Eesti perele parimat ja turvalisimat elukeskkonda ning samas on see ka kindlaim garantii kestliku jõukuse loomiseks.
Me ütleme selgelt välja ka selle, et meie põhimõtetega ei ole kooskõlas tänaste vajaduste katmine tulevaste põlvede arvelt. See põhimõte on meie vastus primitiivselt parempoolsele maailmavaatele. Sotsiaaldemokraatidena oleme me veendunud, et riik peab võtma vastutuse inimeste ja ettevõtete suunamise eest säästlikule ja kestlikule toimimisele ja olema valmis ennetama ja tasandama majanduslikke ja sotsiaalseid vapustusi.
Oleme ausad: ehkki meie parempoolsed võimurid püüavad avalikkust veenda muus, on just nemad tõuganud tagant esmapilgul odavana näivale laenurahale rajatud majandusbuumi. Buumiaastail kasvasid riigi maksutulud ja jooksvad kulutused – tegelikult kogu majandus – sedavõrd hoogsas tempos mitte tänu valitsuse targale ja ettevõtlikkust soosivale poliitikale, vaid suuresti just erasektori laenukoormuse kiire kasvu arvel. Me kõik mäletame parempoolsete majanduspoliitikute toonaseid jutte sellest, kuivõrd lubamatu oleks üritada riikliku poliitika abil üle kuumenevat majandust säästmisele suunata. Väita aga täna, et erinevalt valitsussektori võlast puudub Eesti perede võlakoormal igasugune seos meie riigi tulevase arenguvõimega on sama, mis väita, et riigi ja ühiskonna vahel puudub seos.
Head sõbrad,
Meie tänase üldkogu üks kaalukamaid otsuseid on heakskiidu andmine ühinemislepingule Vene Erakonnaga. See on märgiline ja kaalukas otsus mitmes mõttes. Mitte asjata ei ole just see teema olnud sedavõrd kõrge avaliku profiiliga, andes kõneainet ning tekitades kirglikke emotsioone mitte üksnes ajakirjanduses, vaid ka meie konkurentide seas Eesti poliitika mõlemal tiival ning samuti ühiskonnateadlaste ja arvamusliidrite ringis.
Me oleme seda ühinemist põhjalikult ette valmistanud. Alates sellest, kui Vene erakonna juhid meie kodanikupäeva üleskutsele positiivselt vastasid, oleme pidanud lugematuid koosolekuid ja konsultatsioone, nii isekeskis oma erakonna juhatuses, volikogus ja piirkondades kui ka kohtumistel Vene Erakonna juhtidega. Oleme rääkinud vene kogukonna ootustest ja hirmudest ning eestlaste muredest ja hoiakutest. Oleme üksipulgi võrrelnud oma erakondade seisukohti, ja seda sugugi mitte üksnes rahvus- ja keelepoliitika osas. Jah, oleme pidanud rääkima ka ajaloost, ehkki meie mõlema kindel soov on olnud keskenduda tulevikule. Oleme andnud lugematuid intervjuusid ja vestelnud ajakirjanikega, selgitamaks toimuvate protsesside tagamaid.
Vähem kui nädalapäevad tagasi saatis ühe Eesti juhtiva meediaväljaande ajakirjanik mulle kirja, milles küsis, kas me kavatseme Vene Erakonnaga ühineda ja miks me seda teeme. Tunnistan, et mul oli väike kiusatus vastata talle sõnadega „loe lehte, mees!“ Aga siis ma mõtlesin sellele, mida olen ise varem korduvalt öelnud: me andsime endale seda sammu ette võttes täielikult aru, kui pikka meelt ja kannatlikkust see meilt eeldab, kui palju kordi tuleb ühtesid ja samu ja meile endile juba ammu ilmselgeid tõdesid rahulikult üle korrata, enne kui hakkavad murduma ja muutuma aastatega juurdunud ühiskondlikud hoiakud ja arusaamad. Ja ma hingasin sügavalt sisse ja selgitasin talle veelkord, mida ja miks me teeme.
Ma selgitasin meie veendumust, et kahekümne esimese sajandi Eesti ühiskond peab olema selline ühiskond, mille juhtimises ja korraldamises osalemise õigus ei sõltu inimese emakeelest ja kus iga Eesti kodanik saab olla Eesti patrioot, ja kus iga Eesti patrioot ei pea olema etniline eestlane ega kõnelema emakeelena eesti keelt.
Ma selgitasin oma veendumust, et kui eestlane võib olla Rootsi või Kanada või Austraalia lojaalne kodanik ja patrioot ja samas tunda uhkust eestlaseks olemise üle, siis peab ka Eestis elav venelane saama ja võima olla ühtaegu Eesti patrioot ning vene keele ja kultuuri uhke kandja.
Ma selgitasin ka seda, et rahvuspõhiste vene parteide aeg Eestis saab ümber alles siis, kui eestlased on valmis tunnistama, et Eesti riigi juhtimine on Eesti kodanike, mitte etniliste eestlaste õigus ja kohustus. Ja et Eesti riigi lõimumispoliitika, Eesti ja Venemaa riikidevahelised suhted ja Venemaa sisepoliitika on kolm erinevat asja, mida ei tohi kunstlikult üheks siduda. Ja et Eesti inimeste moraalne vastutus Eesti riigile ajaloos osaks saanud ülekohtu eest ei käi mööda emakeelt, vaid sõltub sellest, mil määral iga siinne eestlane või venelane suutis Nõukogude ja nats-Saksamaa okupatsioonide aastail kuulata oma südametunnistuse häält ja mitte osaleda või kaasa aidata okupatsioonirežiimide kuritegudele.
Ma selgitasin sedagi, et meid ei motiveeri mitte niivõrd erakondade liikmete või toetajate liitmistehte matemaatiline tulemus, vaid selle algatuse läbi ühiskonnale antava sõnumi märgiline tähendus.
Meie ees seisab täna leping, mille eesmärk on selle lepingu kirjatähest ja üksikuist sätteist võrratult suurem. Ja kuigi meile sotsiaaldemokraatliku erakonna sees on õigusega olulised ka ühinemise tehnilised nüansid, siis ma loodan, et selle poolt hääletades suudame me vaadata kaugemale sellest, kas meie arvates oleks lepingu tekst saama esmalt erakonna juhatuse ja seejärel volikogu heakskiidu või vastupidi.
Selgitades ühinemise sisu ja vormi ja sellest tärkavaid võimalusi erakonna piirkondade ja osakondade liikmetele, olen ma jõudnud kindla veendumuseni, et me oleme tõepoolest valmis tervitama endi hulgas ka senisest tunduvalt rohkem vene rahvusest sotsiaaldemokraate. Usun, et see muudab sotsiaaldemokraatliku erakonna tugevamaks ega tee meid põrmugi vähem sotsiaaldemokraatlikuks. Nii, nagu see samm ei muuda meie erakonda põrmugi vähem Eesti erakonnaks.
Head mõttekaaslased,
Oleme kasutanud ajutist opositsioonipõlve selleks, et ehitada ja tugevdada oma erakonna struktuuri ja kasvatada liikmeskonda. Täna lööme lukku programmi- ja põhikirjatoimkonnas tehtud pika ja tõsise töö viljad, võttes vastu Sotsiaaldemokraatliku manifesti ja põhikirja.
Samas peame seda üürikest aega, mis meid järgmistest valimistest lahutab, kasutama ka selleks, et valmistada end sisuliselt ette valitsusvastutuse võtmiseks. Mõttetöö, arutelud ja ettevalmistused, mida teeme täna oma tegevusplaanide ja valdkonnapoliitikate süsteemseks koostamiseks, aitavad meil valitusse minnes võita kallist aega, elada kiiremini sisse täitevvõimu spetsiifikasse ja olla edukamad oma programmiliste eesmärkide teostamisel.
On selge, et lisaks sotsiaal-, haridus- ja regionaalpoliitikale oodatakse sotsiaaldemokraatlikult valitsuselt tänastest põhimõtteliselt erinevaid lahendusi ka majandus- ja maksupoliitikas.
Just seetõttu otsustasin ma algatada nii erakonna liikmeid kui ka erakonnaväliseid eksperte kaasava majandustöörühma loomise, kelle ülesandeks saab Eesti seniste maksu- ja majanduspoliitiliste lahenduste toimimise ja ühiskondliku mõju analüüs ning sotsiaaldemokraatide programmiliste meetmete ja ettepanekute süstematiseerimine. See töö saab aluseks meie Riigikogu valimiste platvormi majanduspeatüki koostamisele ja annab suuniseid ja soovitusi reformide osas, mida peame valitsust moodustades asuma ellu viima.
Kallid sõbrad,
Me ei pea laskma end heidutada Reformierakondlikust räuskamisest stiilis „sotsid tahavad makse tõsta“. Me toetame jätkuvalt selliseid lahendusi Eesti maksupoliitikas, mis võimaldavad riigil suunata majanduslikke ja sotsiaalseid protsesse, ennetada ja vajadusel leevendada kriise. Jah, me toetame maksusüsteemi, mis ei lähtu ainult ühetaoliste ja kergesti hallatavate maksude idealiseerimisest. Jah, me oleme veendunud, et maksupoliitika peab olema õiglane, see tähendab, võtma arvesse ka igaühe võimet makse maksta ja säilitada sealjuures elamisväärne elustandard.
Kuuldes aga reformierakondlasi hirmutamas inimesi juttudega sotside plaanitavast maksutõusust, meenub mulle alati vanasõna „varga peas põleb müts“. Sest olid need ju reformistid, kes tõstsid mingi hoiatuse või aruteluta käibemaksu. Need olid reformistid, kes kergitasid töötukindlustusmakse mitmekordseks, mingi kavatsuseta sealt laekuvat raha kõrge töötuse tingimustes sihipäraselt kasutada. Tänagi on need ju reformistid, kes kramplikult hoiavad kinni Euroopa Liidus lubatud miinimumist neli korda kõrgemast elektriaktsiisist ja keelduvad langetamast käibemaksumäära üha kallinevale toasoojale.
Meie leiame, et maksud ei pea olema ei võimalikult kõrged ega võimalikult madalad, ei võimalikult diferentseeritud ega võimalikult ühetaolised. Maksud peavad olema õiglased ja võimaldama riigil inimeste heaks toimida. Olen nõus president Ilvesega, kes oma hiljutises intervjuus rõhutas: oma riik ei ole odav. Seetõttu peame tõsiselt esiteks isekeskis ja ekspertide ringis, seejärel kõigi huvigruppide ja avalikkusega läbi arutama, kuidas me seda riiki peame ja üleval peame.
Peame otsustama, millised on need maksud, mida me soovime langetada ja millistes saab kasutada mõistlikke erisusi ilma, et sellest kannataks Eesti atraktiivsus ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonnana. Ja kui leiame, et teatud makse on mõistlik langetada, siis peame olema valmis avatud silmadega ringi vaatama ka täiendavate tuluallikate järele.
Meie poliitiliste vastaste hüsteeriline reaktsioon ettepanekutele analüüsida ettevõtte tulumaksu taastamist või vara senisest suurema maksustamise võimalust – seda viimast on meile soovitanud muuhulgas ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid – kannavad sedasama vaba mõttevahetuse ja avatud lahenduste otsimise lämmatamise märki, mis iseloomustab kahetsusväärselt kogu Eesti tänast poliitilist juhtimist. Aga me usume Eesti inimeste tarkusesse ja analüüsivõimesse ning ei karda seda debatti. Nii nagu me ei karda ka möönda, et tõde selgub inimeste, kodanikuühiskonna ja riigi vabas mõttevahetuses ja see tõde võib mõnel juhul osutuda erinevaks meie lähtepositsioonist.
Head sõbrad,
Eesti sotsiaaldemokraatia on täna tugevam kui eile või üleeile. Aga meie valijad, Eesti inimesed loodavad meie peale ja ootavad meilt veelgi rohkemat. Väljakutsed on suured ja lahendused, mida meilt oodatakse, tihti keerulised. Olgem nende väärilised!
Tänan teid ja soovin meile edu!
